Paidelase sulest ilmus fantaasiarikas ulmekogumik

24 mrts 16
Sulge
Saada artikkel
Send this form
Category: Järvamaa

Paidelane Heinrich Weinberg on valmis kirjutanud ulmekogumiku „Pimesi hüpates.“

 

Heinrich Weinberg ehk Indrek Rüütel on Eesti ulme kirjanduse valdkonnas üks viimase aja silmapaistvamaid tulijaid, kes kirjutab puhast teaduslikku fantastikat, tehes seda väga lahtise sule ja loomupärase jutuvestjatalendiga. 

 

Kuidas sai alguse Teie kirjanikutee ulmevaldkonnas?

Ilmselt on algus kuskil seal nooremas kooliastmes kui raamatute lugemine meeldima hakkas: sari seiklusjutte maalt ja merelt, mirabilia sarja raamatud; hiljem juba see, mida jõudumööda eesti keeles kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud. Ka filmimaailmast on minu suurteks lemmikuteks ikka ulmefilmid. Ehk siis kui tekkis tahtmine ise midagi kirjutada (lisaks koolikirjanditele), siis ulme tundus selline loogiline valik.

 

Võrguajakirjad Reaktor ja Algernon on kaastöödele avatud, umbes korra aastas kuulutab Täheaeg välja võimaluse pakkuda lühiproosat. Paari-kolme aasta järel on toimunud ulmejutu võistlused. Minu rada oli Täheaeg, Reaktor, jutuvõistlus, millel sain teise koha ja selle sama looga (mis ka kogumikus olemas) võitsin kohaliku ulmekirjanduse auhinna Stalker eestikeelse jutustuse ja lühiromaani kategoorias.

 

Millest on lood kogumikus inspireeritud?

Tegelikult on seda raske, isegi võimatu määratleda. Ühe korra olen ise sõnastanud inspiratsiooni selliselt, et ma olen inimene, kes tegeleb oma peast lugude välja ajamisega. Need justkui tekkivad sinna iseenesest. Küllap kõigest sellest, mis loetud, nähtud, kogetud, õpitud.

 

Tsiteerides Stephen Kingi: „Ei ole olemas Ideede Hulgiladu või Lugude Supermarketit või Peidetud Bestsellerite Saart. Head ideed näivad tulevat sõna otseses mõttes ei kusagilt, need ilmuvad sulle selgest taevast. Kaks seni seosetut mõtet kohtuvad ja päikese alla sünnib miskit uut. Sinu asi ei ole ideid leida, vaid need ära tunda kui nad välja ilmuvad.“

 

Üks „minu teemasid“ on kindlasti ökoloogia. Seda on kogumikus natuke. Kellelgi juba nimetasin, et „rohelisi (või siis halle) mehikesi“ nendel lehekülgedel ei kohta. Nii mõnigi lugu tekib küsimusest: „Mis juhtuks kui…“ ja siis hakkab jutt veerema.

 ***

Äsja valminud kogumikust „Pimesi hüpates,“  leiab  seitse lühijuttu, mis on omavahel seotud tegevusmaailma kaudu, milles inimkond on juhuse tahtel sattunud kont akti teisest tähesüsteemist pärit tsivilisatsiooniga. Teose  nimiloos vaadeldakse selle kontakti vahetuid tagajärgi kus inimkond saavutab tehnoloogilise edasihüppe, mis muudab võimalikuks tähtedevahelised lennud. Kõigi üllatuseks on "tulnukad" tähtedelt üllatavalt sarnased inimestega Maal. Ja peagi otsustavad nad pärast lühikest kokkupuudet katkestada maalastega igasugused kontaktid.

 

Järgnevates lugudes saab pilku heita sündmustele, mis sellele esimesele kontaktile järgnevad – kuidas inimkond Maal ja Päikesesüsteemis toimetab, kuidas püütakse päästa siinset ökosüsteemi hävingust, milleni viivad sellel rindel läbikukkumised, mis toimub kaugemas tulevikus, kui on rajatud juba terve hulk kolooniaid teistes tähesüsteemides. Olulisel kohal on uue ja tundmatu avastamine, vead, mida selle käigus tehakse. Need on lood inimestest ja nende suhetest üksteise ja võõraga.

Kogumiku jutud: "Pimesi hüpates", "Kadunud ja leitud", "Nurgatagune reisibüroo", "Kui udu hajub", "Kasutusvalmis", "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?", "Vihma seitse nime".

 

Heinrich Weinbergi „Pimesi hüpates“ kogumik on saadaval nii Rahva Raamatus ja Apollos.


Kommentaare ei ole
Lisa kommentaar *




*